Isiklik Saladus

Autor:

Henri Robin Reinberk

Tavaline

Ma tean, et ma pole päris tavaline laps. Ei ei mitte selles mõttes. Ma söön ja joon nagu tavaline laps. Minu nimi on Karl.  Ma mängin X Boxsi ja muud sellist. Ja minu suurim unistus on olla masgis politseinik. Ja minu arust see teebki minust tavalise lapse. Vist. Ma ei usu, et kui nähakse tavalist last siis vaatavad kõik sind suu lahti. Koolis olles ei taha keegi sinuga rääkida ega paaris tööd teha. Ja mis eile veel juhtus kui oli söögi vahetund ja ma vetsu tahtsin minna siis ma küsisin õpetajalt kas ma tohin vetsu minna. Õpetaja lubas ja ma läksin. Kuid samal ajal kui ma vetsus olin varastasid ma klassivennad mu eine karbi. Ja pärast seda ei tahtnud ma enam kunagi kooli minna. Mu vanemad vaidlesid oma ette , et mis me nüüd teema. Mu venemad käskisid mul ikka kooli minna kuid ma ei läinud.Nimelt siis sellest haigusest lähemalt. Haiguse nimi on Treacher oolinsi sündroom. See tähendab siis lihtsamas keeles ühte näo haigust.

    Tagasi kooli

Oli mõõdunud neli aastat ja ma pidina tagasi minema kooli. Ajal mil ma koolis ei käinud õpetas mind ema kodus. Temaga oli alti nii igav. Ei mingeid katseid ei mingeid aparaate, ega midagi.

Ei klassivendu ega õdesi. Kuid tänu saatusele sain ma stipendiumi ja ma sain minna kooli. Kooli kuhu ma sügisel minema pidin oli “Arnhold Gemy Gümnaasium”. Kuid kui mul tuli meelde mis haigus mul on sai kogu lõbu otsa Hakkasin mõtlema, et mis siis juhtub kui juhtub sama asi mis juhtus esimeses klassis.Ning ei taha kooli minna. kuigi ema ja isa käsivad. Olen nõus minema ainult siis kui mask vöib mulle päha jääda.Ja esimesel koolipäeval läheb saadab kogu pere Karli kooli. Kuid enne saatmist tahab Ema, et Karl maski peast võtaks kuid Karl ei ole nõus. Kuid pärast pikka ema palumist on Karl nõus maskita kooli minema. Sammumise ajal vaatab kogu hoov Karli ja ta peas käib läbi mõtte “Ma vihkan oma elu”