Tädu metsa salaolendid

SAATEKS

Selle raamatu jutud kirjutasid 5b ja 5c klassi lapsed, iga jutu all on autori nimi.

Lapsed said ülesande jälgida, millised salaolevused nende kodukandis askeldavad. Et kõige rohkem tuli lugusid Tädu metsast, ongi raamatu pealkiri selline. Aga leidub ka mõni tähelepanek mujalt meie kandist.

Mine sinagi metsa, väike või suur lugeja, ja vaata, keda sina näed. Mõtle, mis elu ta elab ja millest temaga rääkida võiks.

Pildid joonistasid 3b klassi lapsed õpetaja Reilika Arrosaare juhendamisel. Kuna paljud pildid on valminud ühistöös, saagu kunstnikud siia ritta: Sandra Mölder, Mirko Miller, Eva Feldman, Mikk Raudsepp, Marta Luise Tiits, Helene Mathilda Angerjärv, Marie Lotta Laan, Anna Nicole Ursini, Aron Kuura, Emma Mik, MartinTiiman, Aksel Artel, Sander Laving, Andreas Pihel, Uku Rumi Rannala, Anni Paal, Trevor Kaldmets, Marcus-Christofer Kivest, Oliivia Sofia Matsalu.

Aitäh lapsevanematele, kes on lapsi kodutöödes aidanud!!!

TÄDU METSA HALDJAS

Minu kodukohas elab üks haldjas. Ta tegelikult elab Tädu metsas, aga ta käib iga päev minul külas.

Ta teeb minu eest koolitöid ja koduseid töid. Aga siis jään ma ju lolliks, kui ma ise ei õpi, mõtlevad mõned, aga tegelikult on minu haldjal üks võime.

Minu haldjal on üks võluhari. Haldjal on üks eriline vahend, mille ta paneb harja alla enne puhastamist. Kui mina jõuan koju, siis ma tunnen selle aine lõhna ja jään magama. Kui ma ärkan üles, olen ma nii tark, et hakkan kohe rakette välja mõtlema.

Haldjas on tegelikult ka väga hea kokk. Kui ta ei tee minu juures tööd, siis aitab ta loomi ja teeb neile süüa.

Aga mõned mõtlevad, et äkki on haldjas minu jaoks ori? Vastus on: ei. Haldjas on väga tore ja teeb kõiki asju vabatahtlikult.

Kui haldjas on haige, siis ei tule ta minu juurde. Aga mina lähen siis hoopis tema onni, mis asub Tädu metsas ja siis hakkan hoopis mina tema eest koristama ja talle süüa tegema.

Kui haldjal on päevaks töö tehtud ja ükski loom ei vaja enam päästmist, siis tuleb ta minu juurde ja me mängime lauamänge.

Raimond Vuks

MEHIKE SOOSEPA RABAS

Soosepa rabas elab väike mehike, kes ei saa hästi kõndida.

Tema elupaik on sügaval raba keskel. Nii et ta kõnnib ühest puust teiseni. Mina ei tea, millest ta toitub, aga tahaks teada.

Minu tänava elanikele ta väga ei meeldi. Nad on pakkunud talle väikest maja, sest nad tahavad, et ta metsast ära läheks. Aga mind ta ei häiri. Ma usun, et ta puhastab loodust.

Mina panin talle nimeks Aadu. Aadul on ka üks maagiline kaaslane, keda on väga vähesed näinud. Aadut ennastki näevad vaid kiire eluviisiga inimesed.

Aadu jääb tavaliselt vaatama neid, kes metsas jooksevad. Ta valvab, et keegi loodust ei reostaks.

Karl Eerik Semre

HALDJAS NATALI

Meie metsas elav haldjas Natali elab meist paarisaja meetri kaugusel.

Ta aitab metsal kasvada ja hoolitseb sealsete elanike eest.

Ta saab oma võimete abil närtsinud lilli ja taimi jälle õitsema panna.

Võimete abil saab Natali veel ka loomi ravida.

Tal on metsas palju sõpru ja tuttavaid.

Natali kõige ustavam ja parim sõber on Stella.

Nad käivad tihti üksteisel külas.

Natali koduks on suur mänd ja Stellal ranna kõige suurem kivi.

Stella on veehaldjas. Tema tööks on kaitsta mereelukaid.

Mulle teeb rõõmu see, et sellised haldjad mu kodu lähedal elavad.

Johanna Raimets

PÄKAPIKK KUZJA

Ma tahaksin, et minu kodus elaks väike päkapikk. Ta elaks meil kummutis ja kappides. Ma annaksin talle nime Kuzja.

Kuzja näeks nii välja: heledad sassis juuksed, pruunid silmad, peast eemalehoidvad kõrvad, kartulinina, tal oleks seljas punane valgetäpiline põlvini särk, ning kõige armsamad oleksid ülisuured viisud.

Kuzja on väga rõõmsameelne, kena ja armas päkapikk. Päkapikkudel läheb aeg teistmoodi. Kuzja on 600 aastat vana, aga ta on veel noor päkapikk.

Kuzja aitaks koristada meie maja, pesu pesta, aga ta ka mängiks palju minuga. Kui kodus oleks tüli, siis ta tuleks kapist välja ja lepitaks tülitsejaid. Ning kui keegi on kurb, siis Kuzja kallistab teda.

Me kõik armastaksime seda päkapikku, sest ta on nii abivalmis ja kena.

Maria Bork

HALDJAS LOORA

Haldjas Loora ärkas üles mingis kummalises kohas.

Ta tõusis, vaatas ringi ja luges sildi pealt: TÄDU LOODUSE ÕPPERADA.

“Mis Tädu? Kuidas see  võimalik on? Ma just olin haldjamaal! Mis koht see on?” imestas Loora.

“Tule, ma näitan!” Loorat ehmatas haldjapoiss, kes tuli metsast välja. Ta viis Loora sügavamale metsa ja näitas suure tame peale. “Siia!”

Nad läksid tamme sisse. Loora nägi esimest korda, et on olemas nii suured haldjapuud. Poiss viis ta ühte ruumi, kus istus vana haldjas.

“Tere, Loora! Mina olen haldjas Ksantus ja see on Tädu haldjate maailm. Sul tekkis küsimus, miks sina siin oled?”

“Jah,” ütles Loora.

“Olgu, siis ma seletan sulle. Meie haldjatele on vaja häid metsavalvajaid. Kuna mets on suur, aga haldjaid siin on vähe, siis me palusime sind appi. Aga et sa ei saaks keelduda, siis me ei kutsunud otse sind, vaid ütlesime sinu abihaldjale, et kui sa magama jääksid, siis ta saadaks su õhuvooluga siia meie juurde, nii-öelda teleporteeriks.”

“Olgu, aga miks just mina?”

“Sest mulle tundub, et sina, Loora, oled kõige vastutustundlikum,” ütles Ksantus.

Ja nii hakkaski Loora elama Tädu haldjamaailmas ja valvama Tädu metsa.

Elina Kokko

LUGU HALDJAST

See lugu räägib ühest tüdrukust ja tema aias elavast haldjast.

Oli ilus päikseline päev, kui järsku kuulis tüdruk kedagi sosistamas tema nime. Tüdruk ehmus ja küsis võõralt häälelt: „Kes sa oled?“

Siis lipsas kuskilt välja haldjas ilusa roosa kleidiga. Tüdruk ehmus, kuid sai väga rõõmsaks, kuna talle meeldisid väga haldjad. Ta hakkas haldjaga rääkima.

„Kust sa tuled? Mis su nimi on? Mis haldjas sa oled?“ küsis tüdruk aina edasi, kuni haldjas pahandas ja ütles: „Aitab mulle küsimustest, hakkame nüüd pihta!“

Tüdruk kohkus, kuna ei teadnud, mida teha. Siis haldjas seletas: „Minu sõber on kinni nõia juures, tule ja aita ta välja,“ nuuksus haldjas pisaraid valades.

Tüdruk kartis hirmsasti nõidu ja koletisi. Tal hakkas aga haldjast kahju ja ta oli nõus teda aitama.

Mõne aja pärast olid nad nõia maja juures. Mõlemad värisesid hirmust, kuid tuli välja, et nõid oli hea. Ta oli haldjaid hea ja paremaga kostitanud. Haldja sõber oli nõida majapidamises aidanud ja talle oli seal elamine meeldima hakanud. Nõia kass oli küll kurja ilmega, aga kuulas nõia sõna. Ta olevat siiski vahel mõnda külalist hammustanud.

Pärast olid nad uuesti aias ja haldjas tänas tüdrukut, kuna üksinda ei oleks ta julgenud nõia juurde minna. Nõia kass oleks talle võib-olla viga teinud.

Nüüd lubas haldjas, et käib iga päev tüdrukut vaatamas ja valvab tema und. „Aga ära räägi minust mitte kellelegi, isegi mitte oma koerale ega kassile, muidu juhtub õnnetus,“ sõnas haldjas ja kadus põõsaste vahele.

Marie Maibrit Saks

NAHKHIIR TARMO

Elas kord meie majas nahkhiir Tarmo.

Ta magas päevad läbi kogu aeg aga kui hakkas pimedaks minema, ajasid tema lapsed Tipsi, Timm ja Tomm ta varakult üles.

Nad tiirlevad kogu aeg pimedas meie elupuu ümber ja püüavad putukaid. Vahel nad lendavad nii lähedale ,et peaaegu lendavad meie vastu. Nad elavad meie katuse sees. Talvel nad käivad ka, kui ei ole nii külmad ilmad.

Mina tavaliselt joonistan nendega koos rõdu peal suvel, kui on juba väljas pime. Nad on elanud meie juured väga kaua juba ja elavad veel väga kaua. Põhiliselt nad ainult lendavad ja magavad ei muud erilist. Ükskord ma kiikusin õhtul ja üks nahkhiirtest oleks peaaegu mulle otsa lennanud.

Nahkhiir Tarmo elas enne üksinda, kui ma väike olin, aga nüüd on meil nahkhiiri neli.

Cassandra Kerna

ORAV JA PÄKAPIKK

Elas kord üks päkapikk.

Üks päev ta kõndis Tädu metsas ringi ja nägi oravat.

Ta küsis ”Mis sa teed seal üleval?”

Orav:”Ma söön käbi.”

Päkapikk” Aga miks sa sööd käbi?”

Orav: ”Sest see on maitsev.

Päkapikk: ”Aga miks see on maitsev?”

Orav: “Sest ma olen orav.”

See jutt kestis 7 nädalat järjest.

Siis küsis orav” Aga miks sina oled päkapikk?”

Päkapikk jäi mõtlema. Ta mõtles umbes 2 tundi.

Siis ütles päkapikk: ”Ma ei tea.”

Orav: ”Aga kes siis teab?”

Päkapikk: ”Ma ei tea, aga võib-olla sina tead?”

Orav: ”Mina ei tea, aga võib-olla sina tead.”

Päkapikk: ” Võib-olla ma teangi!”

Nii asus päkapikk mõtlema ja mõtlema.

Päkapikk mõtles nii kõvasti, et jäi magama.

Orav mõtles, et peab ära kolima, muidu jääb ta veel temaga  paariks aastaks vestlema.

Kennet Raaperi

TÄDU PÄKAPIKK PLIIATS

Juba sada aastat tagasi teati päkapikku nimega Pliiats. Ta oli tark ja naljakas. Ta elas Tädu metsas tamme sees. Usutakse, et ta elab selles paigas veel tänagi. Sellest annavad märku praht ja sodi, mis on vahel metsa jäetud.

Arvatakse, et Pliiats sööb ja joob, aga tal pole kuhugi oma prügi panna. Tema tamme kodu juures ei käi prügiautot. Seepärast käivad inimesed vahest looduses prügi korjamas.

Oskar Raimets

IMELIK TEGELANE

Meie aias elab üks imelik tegelane.

Ta ilmub tavaliselt ilmub välja detsembrikuus. Aga seda juhul, kui on pime öö ja õppimised on alati ilusti tehtud.

Ise ma pole seda tegelast veel näinud. Ükspäev pidasin vennaga plaani, et näha, kes see tegelane on ja milline ta välja näeb. Tegime vennaga nalja ja arvasime, et ta on pisike ja megapikkade kätega ja venivate jalgadega, et sussidele ligi saada nagu ämblik.

Otsustasime teha järgmiseks ööks talle lõksu. Panime niidid maha koos kellukestega, et kui ta kõnnib, siis kellukesed helisevad. Ja siis läksime voodisse ning teeskesime magamist.

Mõne aja pärast kuulsime tohutut helinat ja jooksime vaatama. Meile vaatas vastu kohkunud vanaema, kes oli teel vetsu ja nii meie plaan kokku kukkus ja hommikul oli jälle maius sussi sees.

Ja me ei näinudki, kes see oli.

Jarko Rootsma

VÕLUPÄKAPIKK

Elas kord üks päkapikk.

Ta oli nii vana, et keegi isegi ei teadnud, kui vana ta on.

Ta oli vana, kuid ikka kõikidest teistest parem, kui oli vaja hiilida laste tubadesse sokke täitma.

Ta armastas päkapikuks olemist.

Mida mitte keegi ei tea, oli see, et ta oli võlupäkapikk.

Ta pani laste soki sisse võlumandariini, mis lapsed hõljuma pani.

Kahjuks pidi ta oma töö lõpetama, sest et ta oli liiga vana ja sai väga halva vigastuse.

Ta vigastas oma naerusoont ehk ta ei saanud enam rõõmus olla.

Kuna ta ei saanud rõõmus olla, siis ta ei saanud kahjuks enam päkapikk olla.

Vana päkapikk elas elu lõpuni mossis näoga.

Harri Engel

PÄKAPIKK JA VÄRVID

Tean üht päkapikku, kes on ise ka haldjas. Tal oli üks mure. Ta ei näinud värve ja ta oli ise ka mustvalge. Ta ei teadnud, miks see nii on.

Aga ta oli lugenud, kuidas seda ravida. Ta pidi kõik värvid lihtsalt selgeks õppima. Ta hakkas õppima ja umbes ühe nädalaga olid tal kõik värvid selged. Ta oli väga õnnelik. Päkapikk sai endale nüüd kõik värvid. Ta sai palju sõpru ja oli väga õnnelik.

Carolina Kirsti

PÄKAPIKU VÕLUD

Elas üks päkapikk, kes oli suvel hambahaldjas ja talvel päkapikk. Nii sai ta kogu aeg vaadata, kas lapsed on tublid.

Ükskord, kui ta läks Maria akna taha, nägi Maria päkapikku. Maria vaatas teda. Maria ehmus ja mõtles, kes see on.

Päkapikk tuli läbi akna ja rääkis Mariale kõik ära. Maria sai aru, kes ta on. Ta tahtis päkapikku endale võtta. Päkapikk jäi sellepeale mõtlema.

Järgmine kord tuli päkapikk Maria juurde tagasi siis, kui ta oli hambahaldjas. Hambahaldjas oli nõus kolima Maria juurde, aga ta pidi oma tööd edasi tegema.

Maria oli sellega nõus ja nii nad elavad praegugi koos.

Kadi Vahemäe

HAMBAHALDJAS

Hambahaldjad tegutsevad öösel.

Neid on küla peale kokku vaid üks.

Hambahaldjas suudab kõndida läbi seina.

Hambahaldjas saab ka magades aru kui kellegil hammas ära tuleb.

Hambahaldjas elab metsas kõige kõrgema puu otsas.

Hambahaldjas tuleb südaööl.

Hambahaldjas võib tuua asemele kõiki asju.

Peale hambahaldjat võib tulla hea õnne korral hambakadri.

Hambahaldjatele on hammas rahaks.

Hambahaldjad kooruvad munast.

Mart Teppo

PÄKAPIKU SALAJANE ELU

Elas kord päkapikk nimega Aadu. Päkapikumaal hakkas lumi sulama ja päkapikud arvasid, et ilma lumeta ei saa nad elada.

Nad otsisid maakaardilt parasjagu kõige lumisema koha. Selleks sai Tädu mets.

Päkapikud võtsid oma lennukid ja hakkasid kohe kolima. Tunni aja pärast jõudsid nad kohale.

Esimene, kes lennukist välja tuli, oli Aadu. Ta oli väga elevil, sest see on ju ikkagi uus koht. Ja kõik on uus. Nad tegid siis terve talv päkapikutööd.

Ja siis üks hetk hakkas lumi sulama ja kätte jõudis suvi. Päkapikud ehmusid ja arvasid, et nad peavad uuesti kolima. Aga päkapikkude pealik otsustas, et nad ei koli. Ja nii on nad tänaseni Tädu metsas.

Emma Sofia Murrut

JÕULULUGU

Elas kord väike päkapikk nimega Tom Tit Tot.

Tulemas oli jõuluaeg ja see tähendas, et päkapikkudel ja jõuluvanal oli palju tööd. Päkapikud tegid terve detsembri usinalt tööd, kuid siiski jäi ajast puudu.

Tom Tit Tot oli muide jõuluvana parem käsi. Ta läks jõuluvana juurde ja ütles: „Jõuluvana, meil on mure seoses kingitustega!“

Jõuluvana oli kohe valmis kuulama ning päkapikk rääkis edasi: „Me kardame, et ei saa kõiki kingitusi õigeks ajaks valmis ja kohale toimetatud.“

Jõuluvana algul ehmus, kuid siis vajus mõtlikult oma toolile. Päkapikk märkas jõuluvana laual suurt kuhja lastelt saadud kirjadega. Äkki torkas jõuluvanale pähe mõte kutsuda appi haldjad. Jõuluvana helistaski kohe haldjate pealikule ning kahe tunni pärast olid haldjad kohal, ise meeleldi valmis jõuluvana ja päkapikke aitama.

Jõuluvana ja päkapikk Tom Tit Tot hakkasid käsklusi jagama. Kõik töötasid usinalt kaks päeva ja kaks ööd. Jõudis kätte jõululaupäev. Tekkis küsimus: kuidas saavad kõik lapsed kingituse õigel päeval kätte, kui jõuluvana on ainult üks?

Lõpuks otsustati jätta kingikotid ukse taha koos kirjadega ja seda ka tehti. Pakiti viimased kingitused ja saanid läksid teele. Lapsed olid küll kurvad, et jõuluvana ei näinud, kuid siiski õnnelikud, et nad kingid said.

Marii Pantalon

HALDJAS SEERA

Üks kord ammu asus elama minu kodu lähedale Pärnamäele üks haldjapere. Neile sündis tütar, kelle nimeks sai Seera.

Seera oli ilus, tark, väga sõbralik ja kõige õnnelikum haldjas kogu maailmas. Ühel päeval läks Seera jalutama ja ta mõtles, et mis aastaaeg praegu küll on.

Oma teel kohtas ta suurt ja paksu meest, kes nägi naljakas välja ja teda vaatama jäädes, kõndis Seera kogemata vastu posti.

See mees nägi Seerat ja tuli välja, et see suur ja paks mees oli jõuluvana, kelle nimi oli Priidik. Siis taipas Seera, mis aastaaeg hetkel oli. Oli talv ja jõulude aeg.

Jõuluvana nägi, kui ilus ja armas Seera oli ja tegi siis Seerale ettepaneku, et ta võiks jõuluvana juures töötada. Haldjale see mõte meeldis väga. Aeg möödus ja selgus, et Seera ei ole lihtsalt haldjas, vaid hoopis haldjaprintsess. Nüüd, kui ta on haldjaprintsess, siis elab ta õnnelikult elu lõpuni koos jõuluvana ja tema abilistega.

Laureen Allikas

Ja nüüd, kus sa selle raamatu läbi oled lugenud – tõesti, pane saapad jalga, soojad riided selga ja mine metsa!!!

Võib-olla juhtub sinuga veel põnevamaid seiklusi kui selle raamatu tegelastel!